Severjaninist

20_severjanini-pink_veebi1Toila sai kaunid pingid, kirjutab Põhjarannik.  Tänu Toila raamatukogu juhataja Lea Rannale sai teoks kaunite pinkidega palistatud luulekilomeeter, kus iga pink kannab Toilas pikka aega elanud luuletaja Igor Severjani salmi luuletust “Toila”. Loe edasi Põhjarannikust SIIT!
.
Kes oli Severjanin?
“Oleks vale nimetada teda suureks luuletajaks, tema looming ei mõtesta maailma nii sügavalt ja avaralt kui näiteks Aleksandr Bloki, Ossip Mandelštami või Boriss Pasternaki teosed. Ometi on Severjanin praegusele laiale vene lugejaskonnale paljus lähemal kui luulekultuuri tipud.
Erakordse lüürikuandega Severjanin luulendas argifilosoofiat, lihtsaid ideaale, püüdu looduse, kunsti ja igas mõttes ilusa elu poole. Et suurem osa tema kirjanikuelust oli seotud Eestiga, köidab ta siinsegi kirjandushuvilise tähelepanu” – nii kirjutas kirjandusteadlane Rein Kruus kirjaniku 100. sünniaastapäeval.
Eesti-sümpaatiat märkab Severjanini loomingus juba 1916. aastal tema luulenduses “Koidust ja Hämarikust” (“Koit i Emerik. Estljandskaja legenda o belõh notshah”).
Luulespetsialistid leiavad, et see on musikaalne ja laulev, selles on palju kordusi, assonantse, alliteratsioone, sõnamängu. “Kogu see poeetiline mäng aga jääb Faehlmanni muistendist siiski kaugele ega avalda kuigi sügavat muljet,” kinnitas Tartu Ülikooli professor Sergei Issakov oma 1983. aastal ilmunud raamatus “Arhiivide peidikust”.”
Ootame teid Toila Severjanini luulet avastama, selleks et saaksite kontrollida, et kas ikka kõik salmid on oma pingid leidnud, lisan siia kõnealuse luuletuse.


Igor Severjaseverjanini portree 1926 toilasnin  “Toila”

(kirjutatud 1918.a. Toilas)

Siit Petrogradi on kakssada
ja jaama seitse versta maad,
siin on nii kerge luuletada,
siin kuusemetsad kohavad!

siin pleegib eha põhjamaine,
kui pärlitoone merre kaob,
ja hellitades lauge laine
siin kõrge kalda juurde vaob.

Kui võlujooma peekril huuled,
kui merineitsi nõidust joon, –
mind ära teinud Toila tuuled,
siin laulavad mets, merevood.

Teil’ tere, sprott ja lõhekala,
teokarbid kirjud rannal maas
ja hääled, eemalt kostvad ala,
ja sina, minu kallis laas!

Mul ammu meeles Toila väike,
näen unes tihti Eestimaad!
Oo süda! Meri! Mai! ja päike!
Ja Toila kuused kohavad!

Pikemalt saab lugeda Eestit väga armastanud luuletajast Lea Ranna blogist “Ajakajad” (keri seal kõvasti alla) ja kuulata memuaare tema 100-le sünnipäevale pühendatud Err raadiosaatest “Igor Severjanin- 100”.