Poeet Igor Severjanin

Igor Severjanin (kodanikunimi – Lotarev) oli Eestis elanud vene luuletaja ja luuletõlkija, sündis 16.(4.) mail 1887 Peterburis.

Severjanin elas alates 1913. aastast suviti, 1918. aastast alates aga alaliselt Eestis, põhiliselt Toilas. Moskvas ühel luule võistulugemisel poeetide kuningaks tituleeritud Severjanin tuli Toilasse pärast Venemaa revolutsiooni 1918. aastal, olles seal nii lapsepõlves kui juba täiskasvanuna suvepuhkusi veetnud. Toilas kohtus 31-aastane luuletaja ühel muusika ja deklamatsioonide õhtul 17-aastase kohaliku neiu Felissa Kruudiga, kelle musikaalsus ja sarm jätsid talle sügava mulje ning vene poeet jäi lõplikult Eestisse ankrusse.
Pärast 1921. aastal sõlmitud abielu kujunes nende kodust Toilas, Pikal tänaval paljude Eesti kirjanike suvine väljasõidukoht, mida väisasid Henrik Visnapuu, Valmar Adams, Marie Under koos Artur Adsoniga ning ka Friedebert Tuglas koos abikaasa Eloga.

Ta tegi korduvalt kirjanduslikke esinemisturneesid nii Eestis kui ka Poolas, Saksamaal, Prantsusmaal, Bulgaarias ja Jugoslaavias.
XX sajandi alguse vene avangardistlik “poeetide kuningas” emigreeris 1918. aastal Eestisse. Oma eestlannast naise Felissa Kruudi abiga tõlkis ta eesti luulet vene keelde ja propageeris seda oma esinemisturneedel välisriikides. Severjanini luulel oli Venemaal eriti suur menu aastail 1913–1916, mil ta tegi pikki etlemisringreise, saavutades lühiajalise, kuid ülisuure populaarsuse.

Kohe pärast Eestisse asumist oli Severjanin tihedates sidemetes “Siuru” poeetide, eriti aga Henrik Visnapuuga. Tema vahendusel ilmusid vene keeles Henrik Visnapuu kogud “Amores” (Moskva, 1922) ja “Polevaja fialka” (Narva, 1939), samuti Marie Underi “Predtsvetenije” (Tallinn, 1937). 1928. aastal avaldas Severjanin tõlkeantoloogia “Poetõ Estonii”, mis sisaldas 33 eesti luuletaja värsse. Igor Severjanini enda luulet ilmus eesti ajakirjanduses peamiselt Visnapuu tõlkes.

Eesti luule tutvustamisel vene lugejatele tegi Severjanin ära rohkem kui ükski teine enne teda. Tõlketegevuse tunnustusena määrati Severjaninile korduvalt Eesti Kultuurkapitali toetus.
Eesti-perioodi lüürikas kujutas Severjanin uue kodukoha looduse ilu. Ta jätkas siin venekeelsete luuleraamatute avaldamist (nt “Creme des violettes”, “Pärlijõgi”, 1919), osales almanahhis “Via sacra” (1923).

Kõige selle juures polnud luuletaja elujärg kiita. Iga aastaga muutus tal üha raskemaks oma loomingut avaldada, poeediuhkus aga ei lubanud muusse ametisse asuda. Välisreisid lõppesid, asendudes elukohavahetustega Eestis – 1935. aastal lahkus Severjanin Toilast ning elas kord pikemat, kord lühemat aega Tallinnas, Pühajõel, Saarkülas, Narva-Jõesuus, Paides.

Elumurede kütkes Severjanin peaaegu loobus luuletamisest ning kuulutas 1940. aasta veebruaris ajalehes „Vesti Dnja”: “Ma hindan luulet ja oma nime liiga kõrgelt, et lasta uutel luuletustel kirjutuslaua sahtlisse vedelema jääda.” Peale 1940. aasta riigipööret lootis Severjanin saada pidevat kirjanduslikku tööd ja avaldada seisvaid käsikirju Nõukogude trükisõnas. Lootuseks see jäigi. Paar tema luuletust ilmus ajakirjades “Ogonjok” ja “Krasnaja Nov”. Ja see oligi kõik.

Vene poeet Igor Severjanin suri Tallinnas 20. detsembril 1941 ja maeti Tallinna Siselinna kalmistule. Tänu tema hauale jäi nõukogude ajal läbi kalmistu kavandatud otsetee rajamata ja kalmistu püsima. Selle surnuaia hävitamine oleks olnud omamoodi hoop Eesti ajaloole, sest Siselinna kalmistul on leidnud oma viimase puhkepaiga paljud eesti suurmehed. Siin on näiteks Laidoneri perekonna matmisplats, kus kindrali naise ja poja hauatähisele on jäädvustatud Kirovi vangla kalmistule maetud Johan Laidoneri nimi; Jaan Poska perekonna rahula, Venemaa patriarhi Aleksius II vanemate haud.

Ligi viisteist aastat Toilas elanud Vene poeedi Igor Severjanini mälestus jäädvustati 2015. aastal viie tänavapingiga, millest igaüks kannab ühte salmi tema 1918. aastal kirjutatud luuletusest “Toila”.

Mere puiesteelt Pikale tänavale juhatav luulekilomeeter algab Villa Meretare lähedale paigaldatud pingiga, mille seljatoel on esimene salm Severjanini luuletusest “Toila”. Terve luuletuse läbilugemiseks tuleb jalutada pingi juurest pingi juurde, möödudes Toila vallamajast ja seltsimajast. Kui viis salmi läbi loetud ja mõnel pingil istudes jalga puhatud, on võimalik teekonda pikendada Severjanini elupaika tähistava mälestuskivini.

Siit Petrogradi on kakssada
ja jaama seitse versta maad,
siin on nii kerge luuletada,
siin kuusemetsad kohavad!

siin pleegib eha põhjamaine,
kui pärlitoone merre kaob,
ja hellitades lauge laine
siin kõrge kalda juurde vaob.

Kui võlujooma peekril huuled,
kui merineitsi nõidust joon, –
mind ära teinud Toila tuuled,
siin laulavad mets, merevood.

Teil’ tere, sprott ja lõhekala,
teokarbid kirjud rannal maas
ja hääled, eemalt kostvad ala,
ja sina, minu kallis laas!

Mul ammu meeles Toila väike,
näen unes tihti Eestimaad!
Oo süda! Meri! Mai! ja päike!
Ja Toila kuused kohavad!